Yves Delatte
Autoriõigused: Yves Delatte ja Biolatte OY

eesti keelde tõlkis: Merli Špitsmeister
Biokeemia ja biotehnoloogia Msc

1:- Probiootiline tsunami

Kord oli nii, et kui mees kaotas lootuse paremale elule, oli kaotanud oma pere, raha, kodu, sõbrad ja koera, ei olnud tal muud väljapääsu, kui sooritada enesetapp või ühineda Prantsuse Võõrleegioniga.

Nüüd paistab sellise mehe tunneli lõpus valgus: ta peab vaid looma probiootikumidega tegeleva firma!

Kas ma teen nalja? Üldsegi mitte! 40 aasta jooksul olen ma just seda näinud.

2007. aastal läks üks Eesti kinnisvaramaakler pankrotti ning oli lähedal oma kodu ja perekonna kaotamisele. Mõned kuud hiljem printis ta välja oma uued visiitkaardid, kus seisis „Biotehnoloog“, ja lõi oma probiootikumidega tegeleva firma. Hiljem ta siiski lahutas, nii et turule tuli kaks uut firmat: üks tema ja teine tema eksnaise poolt juhitud, mõlemad üksteisega konkureerimas.

2004. aastal otsustas väikses Belgia kioskis friikartuleid müüv belglane püüelda helgema tuleviku poole. Ta pöördus probiootikumide tootja poole ja tellis omale toodete komplekti, mida oli internetis näinud. Nüüd on ta õnnelik mees oma inimspetsiifiliste toodetega, mis kõik müüvad piisavalt hästi. Tema turundusjuht lahkus ta juurest ja läks tagasi oma sünnikoju Hispaaniasse, kus alustas uut äri peaaegu samade toodetega. Samal perioodil leidis sarnane juhtum aset ka Hyundai autoremonditöökoja omanikuga Liege´is Belgias.

Kõik need kolm inimest pöördusid probiootikumide tootmiseks sama ettevõtte poole, mille omanik oli rohkem kui õnnelik, et sai oma tehase ööpäevaringselt tööle panna.

1991. aastal sisenes üks vasikatele ning lehmadele kaltsiumkarbonaati müüv Taani müügimees probiootikumide ärisse, väites oma kodulehel, et „kõik on bioloogia küsimus“, omamata ise sellest mingeid teadmisi. Ta palkas oma äri käimasaamiseks väga võimekaid inimesi ja vallandas nad üksteise järel, kui oli nad teadmistest ja oskustest tühjaks lüpsnud.

1995. aastal otsustasid kolm kõrgelt hinnatud Prantsuse onkoloogi oma energia suunata sellesse uude „tervise“ ärisse, loobusid oma erialast ja „omandasid“ hästi tuntud ja hästi tõestatud probiootikumide valemi. Nad läksid sellest segust võetud piimhappebakterite tüvedega Kanadasse, taaslõid originaalvalemi ja uus toode tuli turule. Selle kolmiku kahjuks ei saanud neid tüvesid korralikult fermenteerida ning nende uus toode ei olnud sama kvaliteedi ja efektiivsusega kui originaaltoode.

Praegu, aastal 2017, on 90%-l toidulisandite ja probiootikumidega tegelevatest firmadest sarnane taust.

Iga 10-aastane koolilaps 1 euroga taskus võib luua probiootikumidega tegeleva firma. Internetis on saadaval palju valemeid, mis on kõik üksteise pealt kopeeritud ja iga nutikas poiss/tüdruk võib soovi korral neid uuesti kopeerida. Et mitte vahele jääda, tuleb teha vaid väikseid nihkeid koostises, mõned protsendid vasakult paremale või paremalt vasakule - peaasi, et koostisosade summa oleks 100%.

Kõigepealt on vaja leida tootja. Neid, kes on nõus hea raha eest kõike tootma, püüdmata tuvastada valemi esialgset päritolu, on väga palju. Blisterpakendid ehk mullpakendid, potid ja kapslid on igas kataloogis saadaval ja iga toodet on võimalik teha mõistlike hindadega.

Seejärel tuleb internetti üles panna oma kodulehekülg, koos palju kasutatud maitsetu pildiga naise nabast ning mitmete piltidega õnnelikust ja naeratavast perest Portugali või Sloveenia rannas. Ei tasu unustada mainimast, et toote ostmine toob tervise ja kindla paranemise iga võimaliku haiguse korral.

Kui äri on edukas, kasvab see kiiresti ja toob sisse hea hulga raha. Mõne aasta pärast vajab üks tema partneritest koogist suuremat tükki. Ta võtab tellijate nimekirja, valemid ja rajab ise uue firma ning turul on jälle uus seeria „teaduslikult tugevalt tõestatud“ probiootikume.

Tänapäeval tekib maailmas keskmiselt üks uus probiootikumidega tegelev firma nädalas.

Kuidas on see võimalik?

Esiteks- turg ei ole reguleeritud, keegi ei taha seda kontrollida. Kuni keegi ei sure, on kõik hästi!

Teiseks- iga valitsus saab nendelt uutelt probiootikumidega tegelevatelt firmadelt käibemaksu ja mida rohkem tooteid on turul, seda rohkem raha tuleb.

Kolmandaks- tööhõive on tagatud, maksud on makstud ja aastane riiklik statistika, GNP (rahvamajanduse kogutoodang), näib parem.

Neljandaks- piimatööstus ja toiduainetööstus, mis varustab toorainete ja koostisosadega, kasvatab oma käivet, nii et kõik on parem paremas maailmas.

Viiendaks- lõpptarbija on nii naiivne ja meeleheitel meditsiini kroonilise ebaõnnestumise tõttu, et ta usub kõike ja ostab kõike.

2:- Probiootikumide lühiajalugu.

Sõna „probiootikum“ leiutas 1988. aasta kevadel Monca Bryant Londoni Sümbiootiliste Uuringute Instituudist. Ta oli töötanud seda tüüpi toidulisanditega mõned aastad ja mõistnud, et piimhappebakterid võivad toimida samamoodi kui antibiootikumid - seega vajas ta uut sõna. Nimetus „probiootikum“ varastati talt aasta hiljem Readingi ülikooli professori poolt.

Nõustugem, et „probiootikumid“, nagu me neid täna nimetame, on eksisteerinud aegade algusest peale. Esimeseks probiootikumiks, juhul kui midagi saab esimeseks pidada, oli tõenäoliselt paar tuhat aastat tagasi hapuks läinud kaamelipiim, mida tarbis mõni janune beduiin kuskil Kesk-Ida või Aafrika kõrbes.

Professor Saleh Wirahakidusumah Uppsala Ülikoolist Rootsis kirjutas olulise töö erinevatest fermenteeritud toitudest maailmas, keskendudes eelkõige Aasiale (ta ise oli pärit Indoneesiast). Kõik seda tüüpi fermenteeritud toidud on eksisteerinud sajandeid, kuna külmkapi puudumisel oli see üks parimaid viise toitained värskete ja söödavatena hoida. (Vanasti oli toidu säilitamiseks kaks viisi: hapendades (äädikaga või fermenteerides) või muutes toidu aluseliseks - näiteks soola lisades).

Fermenteeritud toit on ka Euroopas eksisteerinud nii kaua, kui mälu mäletab: leib, õlu, vein on kõik fermenteeritud joogid/toidud ning kõige tuntum on hapukapsas. Igal riigil on oma retsept ja kõik on alati teadnud, et seda tüüpi toitained on head kõhule ja tervisele.

Peale Teist Maailmasõda tekkis teaduslikum huvi fermenteeritud toitude vastu läbi Metchnikoff´i ja H. Virtanen´i Soomes tehtud tööde. Piimhappekäärimist uuriti paljudes ülikoolides ja laborites, aga väga piiratud tulemustega, kuna enamus katsetest viidi läbi in vitro väga väikeste proovikogustega, mõned kilod korraga, metoodika ei olnud kindel ja kõik tundus olevat väga teoreetiline. Piiratud ka seetõttu, et raha uuringuteks antud bioloogia valdkonnas oli vähe.

Aastatel 1970-1980, tehti ilmselt ainult Toulouse´i ülikoolis mõned in vivo katsed professor Turnout’ ja doktor Paul Morgan´i juhendamisel. Nad püüdsid näha, mis juhtub kanade, sigade ja põrsaste, lehmade ja vasikate, hobuste, koerte, kasside, kõikide kättesaadavate loomadega. Tol ajal olid saadaval vaid väga vähesed elusbakterite tüved: mõned laktobatsillid, mõned streptokokid, (SF-68) ja mõned laktokokid.

Turnout ja Morgan võisid näha, et midagi tõesti juhtus probiootikume saavate loomadega, kuid see ei olnud statistiliselt veenev. Oli liiga palju muid kaasfaktoreid, et teha teaduslik järeldus: oli vaja suuremaid uuringuid suurema loomade arvuga, kontrollitud tingimustes.

Õnn tõi Morgani Soome, kus naaritsatööstus oli tõsistes raskustes. Viit miljonit naaritsat toideti tapamaja jäätmetega ja kalaraibetega, mis kõik olid konserveeritud formhappe või väävelhappega. Need mineraalhapped tekitasid loomadele tõsiseid kõrvalmõjusid: aneemia, leukeemia, kannibalism, madal sündimus, kaltsiumisisalduse vähenemine, surnult sündimine ja naha halb kvaliteet. Ka rebastel esinesid sarnased probleemid.

Katsed piimhappebakteritega algasid umbes 1982. aastal ja kestsid kuni aastani 1985, sarnased katsed viidi läbi Taanis, Rootsis ja Kanadas.

Tulemus oli rabav: suremus langes, surnultsündide arv langes drastiliselt, loomad vajasid vähem ravimeid, sündivus kasvas, loomad olid palju vähem agressiivsed ja karva kvaliteet paranes oluliselt. Isegi loomade soolestik oli „nagu siid“. Ja 5 miljonit looma 5 aasta jooksul oli statistiliselt veenev.

Uks oli avatud, et näha, kas ka inimesed saaksid kasu nendest uut tüüpi bakteritoodetest. Kuna me oleme kõik imetajad, polnud põhjust, miks ei võiks nii olla. Mõned katsed vabatahtlikega viidi läbi Inglismaal aastatel 1987-1991. 25.09.1989. toimus NIZO poolt sponsoreeritud seminar Edes (Holland), et otsustada, kas mõningate uute piimhappebakterite tüvede lisamine teatud piimatoodetele on tervisele kasulik. Antud konverentsil osalevad teadlased ei andnud sellele tegelikku vastust, vaid küsisid rohkem raha rohkemateks uuringuteks.

Iroonilisel kombel kirjeldati piimhappebakterite probiootikume samal aastal (1989) inglise julge ajakirjanduse poolt kui „piimapulbriga segatud inimese väljaheite (sita) bakterid“ ja hästi tuntud Soome immunoloog väitis Soome ajalehes Helsingin Sanomat (aprill 1989), et “soole flooral pole mingit pistmist immuunsusega“.

Esimest korda ajaloos (aprillis 1989) oli käivitatud fekaalse transplantatsiooni teooria ning see naeruvääristati tervishoiuorganite poolt, tänapäeval (2017) näib, et ratas on taasleiutatud.

3:- Eksitav reklaam ja valeinformatsioon.

A:- Kaitstud tüvede pettus.

Kui katsed naaritsatega aastal 1982 algasid, polnud veel kogemusi ja kõike tuli alustada nullist.

Kõigepealt söödeti naaritsatele vahetult mõningaid piimhappebakterite tüvesid, kuid nad ei näidanud sellele mingit reaktsiooni, midagi ei juhtunud, samas kui sama farmi rebased näitasid kindlat paranemist. Bakterite päevast doosi (cfu/g) suurendati maksimaalse võimalikuni (10E10 cfu/g päevas), kuid naaritsate poolel ei juhtunud ikka midagi. Midagi ei nähtud, ei ühe tüvega, kahe tüvega ega 5-6 tüvega.

Põhjus leiti hiljem: naaritsatel on rebastega võrreldes väga lühike soolestik, mis tähendas, et bakteritel polnud aega „üles ärgata“ ja looma sooles areneda.

Bakterid viiakse soolde lüofiliseerituna või külmkuivatatuna, mis tähendab, et nad on inertsed. Neid peab märjas keskkonnas reaktiveerima ning ärkamisstaadium on umbes 3-6 tundi in vitro ja palju kauem in vivo, sõltuvalt tüvest kuni 12 h.

Isegi üles ärganuna ei tee bakterid enne midagi, kui nad paljunema hakkavad. Siis ja ainult siis toodavad nad kõiki neid immunoloogilisi molekule, mis on peremehele kasulikud. See staadium, ärkamisest paljunemiseni, võib kesta kuni 24 tundi. Seetõttu ei olnud naaritsatel mingit kasu puhastest lüofiliseeritud tüvedest, kuna nende soolestik on liiga lühike ja bakterid olid enne kehast väljas, kui jõudsid midagi korda saata.

Lahenduseks oli bakterid enne loomadele manustamist reaktiveerida. Selleks segati tüved loomadele antava märja toiduga 24 h enne toitmist.

Järeldus: Probiootikumid, kus bakter on ümbritsetud mikrokapsliga või on kaitsekaetud, ei ole efektiivsed. Kaitse vaid lükkab bakteri reaktivatiooni edasi ja bakter on tõenäoliselt kehast väljas enne, kui jõuab paljunema hakata. Lisaks, bakterite kaitsmise protsess toimub suhteliselt kõrgel temperatuuril ja see kahjustab neid. Iga läbiviidud kontrolli käigus on leitud, et vähem kui 30% bakteritest olid kaitstud ja need ei elanud väga kaua.

B:-Happesuse pettus.

Turu põhjendus „kaitstud bakteritele“ on, et mao happesus võib bakterid tappa. Võib vastata tõele, et hape tapab baktereid in vitro, Petri tassil, kuid seda ei ole näidatud in vivo. Tegelikult baktereid ei tapeta, ei in vitro ega in vivo. Nad on vaid inhibeeritud, mis tähendab, et nad püsivad nii nagu nad on, inertsena, kaitsmaks end liiga happelise keskkonna eest. Kui happesus alaneb (kui nad on jõudnud soolestikku), hakkavad bakterid üles ärkama, reaktiveeruma ja normaalselt paljunema.

In vitro katsetes on hoitud mitmeid bakterite tüvesid pH 2 juures rohkem kui 90 minutit (ekstreemne keskkond inimese maos). Enamus baktereid jääb ellu, kõige rohkem on mõjutatud bifidobakterite tüved. Isegi nendes tingimustes on kadu cfu/g vähem kui 50%. Ja 50% E9 cfu/g-st on 5E8 cfu/g, mis on ainult ühe jagunemise kaugusel taastamaks algne number.

Seda happesuse probleemi pole kunagi tuvastatud ühegi testitud looma puhul. Kui ka mõnel tüvel on raskuseid happelises keskkonnas, ei ole see in vivo statistiliselt ilmne.

Kui vastaks tõele, et happesus tapab baktereid, siis kuidas seletada, et jogurt ja fermenteeritud toidud omavad kindlat kasu? Kuidas seletada toidumürgitust?

C:-Mitme tüve pettus.

Aastatel 1990-2000 kasutusel olnud probiootikumid sisaldasid üks kuni maksimum viis tüve samas kapslis või samas pakikeses.

Põhjus selleks oli lihtne: katsed loomadega näitasid, et ilmseid tulemusi saavutatakse, kui iga tüvi on manustatud minimaalselt E9 cfu/g koguses. Alla E9 see ei toimi, vähemalt mitte mõistlikult lühikese aja jooksul, kuna floora, mis on võimsuses E9 kuni E10, toimib puhvrina ja takistab nende kasvu.

Kuna kapsli maksimaalne maht on 0,3-0,8 ml ja ka bakteritel on oma ruumala, ei saa neid panna liiga palju nii kitsasse kohta. Mida rohkem tüvesid panna, seda rohkem peab bakterite kvantiteeti alandama, nii et cfu/g iga bakteri kohta langeb ja segu efektiivsus väheneb. Kõikide nende bakterite paljunemine ja minimaalse E9 cfu/g saavutamine võtab liiga palju aega ja nad on selle ajaga juba soolestikust väljas.

E7-st E9-ni kiire paljunemisajaga 6h võime arvutada: E7 kuni 2E7, kuni 4E7, kuni 8E7, kuni 1,6E8, kuni 3,2E8, kuni 6,4E8, kuni 1,28E9 on 7 korda 6 tundi = 42 tundi!

Probiootikumidega tegelevate firmade ja tootjatega on nagu lastel mänguasjadega: nad tahavad rohkem kui teisel on. See on võidujooks, kellel on suurim number erinevaid tüvesid. Praegu on turul bakterite segusid vähemalt 16 erineva tüvega. Varsti näeme probiootikume 20 tüvega. See näib hea naiivsele ostjale, silt on väga hästi täidetud tekstiga, nii et ta on õnnelik ja usub, et saab oma raha eest palju toodet.

Mõned tootjad väidavad, et nende suurte kokteilide kombineeritud efektil on sümbiootiline toime. Kahjuks ei ole midagi tõestatud. Mõned uuringud on küll näidanud teatavat sümbiootilist toimet kahe hästi defineeritud tüvega, aga sellega asi piirdub. Mida rohkem on tüvesid, seda raskem on midagi tõestada.

Probiootikum ei ole keemiline valem, kus molekulid on omavahel kokku seotud nagu farmaatsiatoote puhul. Probiootikum on erinevate koostisosade kollektsioon, mis ei ole üksteise külge kinnitatud. Nii et sümbioosi ei saa tõestada, isegi kui see kunagi eksisteerib.

Me teame, mis läheb sisse ja mis tuleb välja, kuid vahepealne on ja jääb mustaks auguks. Teine põhjus selleks on puhtalt anatoomiline: pärast vähem kui 10 cm pikkust reisi söögitorus on kõik need tüved hajutatud. Kes võib väita, et need segus olevad 7 kuni 16 tüve reisivad tihedalt külg külje kõrval kõik need 8 meetrit soolestikus, nagu turistide koloonia külastab Eiffeli torni?

Nii juhtus ka inuliiniga. Kakskümmend aastat tagasi oli see odav sigade toit. Nüüd on see kallis koostisosa, mis peaks võimendama bifidobakterite aktiivsust. Seda omadust on näidatud in vitro, aga mitte veel in vivo. Tunnistades, et selles väites võib tõetera sees olla, siis miks me leiame nii palju tooteid, kus inuliini segatakse vitamiinidega, mineraalidega? Inuliin tundub aga olevat ideaalne müügiargument, kahjuks.

Nagu eelnevalt selgitatud, on naeruväärne uskuda, et iga inuliini osake järgneb bifidobakteri rakule kogu tee suust koolonisse, 8 meetri pikkusel teekonnal!

Kahjuks on leitud ka, et 50%-l naistest esineb inuliiniga probleeme selles sisalduvate fütoelementide tõttu.

D:-Taimsete (vegan) kapslite pettus (HPMC).

Taimne kapsel (HPMC) on tehtud želatiinkapsli asendamiseks 4 korda kõrgema hinnaga. Teatud tarbijad, kes usuvad, et želatiin võib olla saastunud, kardavad saada hullu lehma tõbe, mis oleks arusaadav, kui nad teaksid midagi „hullu lehma“ tõvest.

Esimene juhtum sellisest haigusest registreeriti 1950-ndatel, loomade suu- ja sõrataudi vaktsiini kõrvalmõjuna. Siin ei ole midagi pistmist loomsete valkudega. Kui see vaktsiin peatati, kadus ka hullu lehma tõbi ning praegu on želatiinkapslid odavamad ja ohutumad kui kunagi varem.

Nende taimsete kapslite puhul on probleemiks, et neis ei ole midagi taimset (vaata viidet allpool). HPMC kapslid on kõigest plastmass, mõnede vesinikkütuse molekulidega koostises. Osad terviseorganisatsioonid USA- s paluvad keelata nende turustamise, kuna need võivad olla kantserogeenid.

Antud kapslid on müügiargument ilma mingi tõestuseta nende ohutusest või kasust. Probiootikumide tootjad väidavad, et need kapslid lähevad kergelt katki, ei ole õhukindlad ja nende säilivusaeg on väga limiteeritud.

Väidetakse ka, et seda tüüpi kapslid kaitsevad probiootikume soolestikus happesuse eest. Erinevad katsed pH 2 juures on aga näidanud, et see ei vasta tõele: need kapslid lagunevad isegi kiiremini kui želatiinkapslid.

Nende ainus eelis on nende hind, mis näib õigustavat selle tööstuse teenitavat tohutut kasumit.

E:-Kasulike tüvede pettus.

Et suurendada oma usaldusväärsust ja müüki, avaldavad mitmed probiootikumidega tegelevad firmad kummalise nimekirja tulemustest, mis on saadud nende kokteili pandud tüvedega. Google annab kogu vajaliku informatsiooni, et kirjutada ilus brošüür, mis näib väga realistlik ja teaduslik.

Paljud avaldatud tulemused on saadud oluliselt suurema rakkude arvuga (cfu/g), kui seda on kommertsiaalses tootes. Mitmed tulemused on identsed ka teiste tüvede puhul, peaasi, et oleks kaasatud piisavalt rakke. Seda seetõttu, et kui metabolism läheb paremaks, läheb kõik paremaks. Ei ole niivõrd oluline teada, mis tüvi toimet omas, kuna inimkehas on palju tundmatut nagu biorütm, immunoloogiline olukord, toitumine ja geneetika. On tõsi, et osade tüvedega saavutatakse tulemus kiiremini kui teistega, kuid mehhanismid on tihti sarnased.

Laboratooriumid võivad töötada teatud tüvega ja avaldada oma leidudest väga häid tulemusi. See ei tähenda, et samu tulemusi ei võiks saada teise sarnase tüvega. Kuna sellised uuringud võivad olla kallid, tehakse kõik, et promoda just seda teatud tüve ja mitmed teaduslikud väljaanded on tegelikult varjatud reklaam.

Mitmed bakterite tüved (tüüptüved) viiakse originaallaborist välja, legaalselt või mitte. Samamoodi nagu farmaatsiatööstuses on originaalravim ja geneeriline ravim. Bakterite puhul on aga nii, et iga fermenteri vahetus põhjustab neis muutusi. Mis tähendab näiteks, et sama Bifido infantis, Sc.boulardii või L.rhamnosus, mis tuleb erinevast laborist, ei pruugi käituda samal viisil ja anda täpselt samu tulemusi. Seetõttu tuleks bakterite tüved registreerida rahvusvaheliselt tunnustatud bakterite kollektsioonis, et neid oleks võimalik jälgida. Probiootikumide uustulnukad tegelikkuses seda reeglit ei järgi.

Bakteritüve fermenteerimine on väga keeruline protsess. Tänapäeva maailmas on kõige rohkem kuus tõsist ja teaduslikku asutust, kes suudavad toota tüvesid, mis on stabiilsed, millel on säilivusaeg ja mis suudavad edasi anda immunoloogilisi molekule, mida nad peaksid paljunedes tootma. Kuna turg õitseb, nõudlust on rohkem kui pakkumist, toodetakse tüvesid kiirustades ja paljud turul olevad bakterid on väga nõrga kvaliteediga. Paljud ei pea vastu kauem kui kolm kuud toatemperatuuril. Seetõttu soovitatakse mitmeid tooteid hoida külmkapis.

Külmkapis võib kõik vastu pidada aastaid. Pannes kala külmikusse ja võttes selle 20 aasta pärast välja, on kala endiselt olemas ja värske, kuid see ei tähenda, et kala säilivusaeg oleks 20 aastat.

Tüvi, mida on reklaamitud kui “enim uuritud probiootikum maailmas“, kuulus GG (ATCC 53103), suudab säilitada tähelepanu ja imetlust. Olge nüüd!

See ei tähenda midagi, see ei tähenda, et see on parim probiootikum maailmas või kõige efektiivsem. Seda on lihtsalt uuritud, kasutades palju raha ja seda tuleb täie jõuga reklaamida, et saada investeeritud raha tagasi.

Tegelikult on see L.rhamnosus, tüvi, mille avastasid ja mida uurisid Goldin ja Gorbach USA-st, (siit nimi GG). Soome Valio ostis selle tüve õigused väga kõrge hinna eest, kuid ei suutnud seda õigesti lüofiliseerida, nii et toode oleks stabiilne. Seetõttu pidid nad selle segama mingi joodava piimatootega (Valio Gefilus) ja müüma supermarketitele, et olla kindel, et kliendid ostavad ja tarbivad selle ära enne kaks nädalat kestva elujõulisuse lõpu.

Lõpuks oli Valio sunnitud selle tüve fermenteerimiseks ja stabiilse tüve saamiseks küsima abi väljaspool Soomet asuvast laborist. Kogu äri läks nii kalliks, et Valio oli sunnitud selle turustamisel tohutut reklaami tegema, et oma raha tagasi saada.

GG on hea bakter, aga toime koha pealt mitte midagi ebaharilikku. Paljud tüved toimivad sama hästi või paremini.

Lõpetuks, GG on väljaspool Soomet fermenteeritud USA tüvi, mida tänu suurele reklaamile peetakse Soome leiutiseks.

Peab märkima, et enamus apteekides müüdavad GG-d on geneerilised ning mitte originaaltüved.

F:-Pakend: lõks!

Hea, tõsine bakteriaalne toode, mis säilib rohkem kui 2 aastat toatemperatuuril, on efektiivne kogu selle aja vältel ja isegi kauem, teeb seda, mida väidab – eksisteerib. Kuid neid on väga vähe, mitte rohkem kui kaksteist Euroopa ja Põhja-Ameerika turul.

Hea toode on kallis, kuna selle tootmine koosneb rohkem kui kolmekümnest erinevast etapist, millest igaüks on võrdselt tähtis. Head probiootikumi ei saa välja mõelda ja toota kahe nädalaga, ilma mingi oskusteabeta bioloogiast, keemiast, anatoomiast, immunoloogiast ning oluliste teadmisteta segamise ning pakendamise füüsikast.

See seletab toodete plahvatuslikku kasvu reguleerimata turul, kus kõik tundub olevat lubatud.

Rohkem kui 90%-l toodetest on vale märgistus: bakterite arv peaks olema välja toodud cfu/g, mitte nende kaalu järgi, kuna ainult kaal ei tähenda midagi. Üks liiter 80% viina on väga erinev ühest liitrist 45%-st viinast, isegi kui mõlemas pudelis on täpselt üks liiter.

Kui cfu/g on juhuslikult sildile märgitud, on see tihti ebareaalne, kuna avaldatud kogus ei mahuks toote kapslisse. Fermenterite maksimaalne saagis on E11 cfu/g ja see kontsentratsioon tuleb bakterite stabiliseerimiseks lahjendada kuni E10. Selles võimsuses on head bakterid väga kallid ja rahalises mõttes on võimatu neid sellisena turule panna. Cfu/g E9 puhul on bakterid piisavalt stabiilsed ja ikka väga efektiivsed.

Hiljutine hästi tuntud Saccharomyces boulardii nimetuse muutmine Euroopa Liidu tervishoiuasutuste poolt on murettekitav. Nüüdsest peab seda nimetama Saccharomyces cerevisae sp. Boulardii, kuid ka õllepärm ja pagaripärm on samast Saccharomyces cerevisae perekonnast. Selle tagajärjel müüvad mitmed probiootikumidega tegelevad firmad tegelikult õllepärmi või pagaripärmi, märgistades oma toodet kui Sc. Boulardii. Erinevus hinnas on kümnekordne, nagu ka kasum!

Paraku on lõpptarbija väga tundlik kõrgete arvude, kõrge bakterite arvu ja kõrge kaalu (mg või cfu/g) suhtes. Ta ei tea, kuidas lugeda sildile prinditud informatsiooni või kuidas seda mõista. Seetõttu näib 120 0,25 g-st kapslit talle atraktiivsem kui 100 0,65 g-st kapslit, kuna 120 on rohkem kui 100. Sama on mullpakendiga ehk mullpakendiga: karp on suur, atraktiivsema välimusega- nii et ostja usub, et on teinud parema tehingu. Välja arvatud siis, kui ta hakkab arvutama ja saadud numbreid võrdlema sama tootega pudelis või plastpurgis. Muide, mullpakendamine on kuum protsess, mistõttu bakterid kaotavad selle protsessi käigus palju cfu/g.

Probiootikume võib leida praegu mistahes kujul: närimiskummis, pulgakommides, maiustustes, müslibatoonides, jogurtis, pastöriseeritud piimas ja piimatoodetes ning lugematul arvul jookides. “Sõbralike bakterite“ koorem, nagu neid vahel nimetatakse, on aga üsna nõrk ja nende stabiilsus piiratud. Sel põhjusel peab mõningaid Lactobacillus casei´d sisaldavaid piimatooteid müüma iga hinna eest vähem kui kahe nädalaga ning nende turustamine on intensiivne, peaaegu ahistav.

Sarnast pettust esineb ka naiste vaginaalsete probiootikumide puhul: enamik nendest probiootikumidest on kenasse roosasse karpi pakitud suukaudsed probiootikumid. Karbis on kõige rohkem 15 kapslit ning seda müüakse sama hinnaga nagu 60 kapslist pakki. Need „vaginaalsed“ kapslid võivad sisaldada kartulitärklist, (loomulikult) inuliini ja 6 kuni 10 piimatoodete bakterit. Isegi kapsel ise on HPMC taimne kapsel, mis on teadaolevalt vähi riskifaktoriks.

Lõpetuseks, mitmed probiootikumide tootjad esitavad toote sildil teatud arvu (kui mitte tohutu) aktiivseid rakke (cfu/g) “tootmise päeval”. See on eksitav väide, sama naeruväärne kui „see kala oli värske merest püüdmise hetkel“. Paljud tarbijad langevad sellesse lõksu.

4: Kurb järeldus?

Probiootikumide turg ei ole reguleeritud, igaüks võib hüpata selle liikuva rongi peale. Nende toodete analüüsi on võimatu kontrollida, kuna selleks puudub defineeritud ja üldtunnustatud protseduur. Sama toodet 20x analüüsides võib saada 20x erinevaid tulemusi, kuna igal bakteril on oma kasvukeskkond ja oma metabolism. Kui bakterisegus on kontrollida rohkem kui kolme bakterit, osutub toiming lootusetuks, välja arvatud juhul, kui kontroll-laboril on mõnisada tuhat eurot tuulde loopida.

Klient, keda on ehk perearsti või farmatseudi poolt petetud, on valmis proovima ja uskuma kõike, mida ta loeb ja mida talle öeldakse. Petlik ja vale informatsioon ringleb kergelt, inimesed on valmis uskuma, mida nad kuulda tahavad.

Probiootikumid on näidanud, et nad on tuleviku meditsiin: see vastab aga tõele vaid nende toodete puhul, mis on tehtud tõelise tehnoloogia, oskusteabe ja pühendumisega. Odavad riiulitooted, mis on loodud kahe nädalaga isehakanud biotehnoloogide poolt mõjuvad heade toodete mainele hävituslikult.

Kuni ei ole juhtunud õnnetust, võib probiootikumide uputus edasi kesta, kuid esimese õnnetusega, esimese surmaga, võib kogu tööstus olla suurte probleemide ees. Tervishoiuasutused peavad reageerima, isegi kui tootel endal on õnnetusega vähe pistmist.

Ainult tõsised tooted jäävad ellu.

Ja siin kirjutatu on vaid jäämäe tipp.

Senikaua vajab see tööstus tõsist puhastust ja uusi regulatsioone: kuna nõuded ei ole aktsepteeritud ega lubatud, on tee lahti igat liiki korruptsiooniks ja valelikuks reklaamiks.

Yves Delatte (Ma.B)

Copyrights: Yves DELATTE & BIOLATTE Oy.

Viited:

1:-Mink report, York, UK: Nineteenth Training Course, 10th-21st April 1986.

2:-Martin Walker, Dirty Medicine, pages 469-489, Slingshot Publications 1993.

3:-NOSB: Technical Advisory Panel (TAP): HPMC capsules processing, pages 1-14, August 26, 2002.

4:-Joonis 1: News on functional & health Ingredients Mai 2015: Erinevate probiootiliste tüvede vastupidavus happele (pH2).

5:-Graafik 1:- Erinevate tuntud probiootiliste tüvede ebastabiilsus ja madal aktiivsus (kahelt erinevalt tootjalt).

6:-Graafik 2:-Probiootiliste tüvede stabiilsus ja aktiivsus (teiselt tootjalt).

7:-Ühe probiootilise toote stabiilsus: (kolm aastat toatemperatuuril).

8:-Saleh Wirahakidusumah: Fermented Food, University of Uppsala 1983.

9:-JPGN-17-201: 64-2017: Commercial Probiotic Products: A Call for Improved Quality Control. A Position Paper by the ESPGHAN Working Group for Probiotics and Prebiotics.